Jookidega on keeruline. Muidugi ma teadsin, et taimeteed on head, kuid oma naiivsuses liigitasin ka kõikvõimalikes värvitoonides teelehtedest tee taimeteede hulka. Aga ei ole nii. Taimetee on ikka kummel, apteegitilli, pärnaõie vms tehtud jook. 

Kohv ei tule üldse kõne alla, kui see just ei ole odrast, rukkist ja sigurist koosnev viljakohv. Algselt oli kergelt harjumatu, kuid parema puudumisel ajab asja ära. Õigemini tekitab illusiooni, et kohv on olemas. Loomulikult mingit energialaksu sellega ei kaasne, puhas enesepettus. Siguri ja tavalise kohvi lahustuv segu ei sobi. Tuleb leida vaid sigurist koosnev. Maitse koha pealt ma veel ei tea. Aga kappi on see varutud ja eks ma varsti saan teada. 

Vesi, eriti hea on leida üle 9 PH tasemega. See nimelt neutraliseerib pepsiine. Silma on jäänud hetkel täpselt 1 versioon. Devin, mida siit-sealt ikka poodidest leiab. 

Väidetavalt peaks sobima ka kookosevesi, kuid kogemus puudub. 

Pilt internetiavarustest

 Minu pikaleveninud salajased tervisehädad said lõpuks ometi nime. 

Arstid ütlesid, et refluks, kuid sümptomid kohe mitte üldse ei klappinud. Midagi kurku ei tulnud pärast söömist ja magu nagu ei valutanud ka. Seega olin enam kui kahtleval seisukohal, kuid rahu ei andnud ka. Arstid väga vaeva ei näe (andku mulle andeks kõik tublid ja püüdlikud valgete kitlite kandjad) ja seega tuleb ise probleem lahendada. Pikema googeldamise peale leidsin haiguse, mida nimetatakse vaikseks refluksiks, ehk LPR . Haigus, kus maos elutsevad ja valku lagundama mõeldud pepsiini nimelised ensüümid satuvad suhu ja hakkavad sinna sattused tegema seda ainukest tööd, mida oskavad. Tulemuseks on põlev suu ja kurk võib olla ka tükk kurgus jms. Nüüd läksid pusletükid kohale ja ma võin tunnistada, et JAH, MUL ON REFLUKS.  

Esimene reakstsioon pärast tõdemist, et muuta tuleb kapitaalselt oma toitumist oli ahastus. Lubatud nimekiri ei ole väga pikk. Keelatud kõik grillitud, marineeritud, praetud, suitsutatud toidud. Lisaks veel tomatid, paprikad, šokolaad ja mustmiljon muud asja. Igikestev paast. Kohutav. 

Praeguseks on ahastamiste ja nutmistega ühel pool ja tuleb pea püsti lüüa ja leida retseptid ja võimalused nendes kitsukestes piirides siiski toimetada. Ja tegelikult see on võimalik. Püüangi siia edaspidi panna toite ja võimalusi, lootes, et äkki see aitab kedagi. Fakt on see, et selle haigusega tuleb muuta toitumist, sest sellest päris terveks saada tundub olevat ikka pikaajaline katsumus.

Peeglisse mahub mu maailm

                                 

Mu ees on suur unenäopüüdja, milles kõikvõimalikud lindid-paelad ja kirivööd meenutavad mustrid. Ilusaim püüdja, mida näinud olen. Unenäopüüdja on mu peegel, kuhu takerdunud kõik mu ebailusad unenäod. Need jäävad võrkudesse kinni, igas sõlmes rabeleb üks, mis vabakslastuna õgiks korda ja suuremat süsteemi.

Paelte, lintide ja vöödesse haagivad ennast kõik positiivne, nii unes, kui ilmsi nähtud. Pärlites aga peegelduvad kõik päikesetõusud ja loojangud -kõikide maailmade ilu. Peegli ees juukseid  kammides korrastub kaos minu püüdjas, iga harjatõmme loob korda.

Iga harjatõmme kustutab sõlme. Nagu tuul puhuks laiali liiva iidse mandala pealt ja muster on igal hommikul, säravam, kui iial enne.

Mina olen oma maailma looja ja universum see asub mu peeglis.

Moosisaiast ja mustast laest

Kui palju on seost rahal ja õnnelik olemisel? Unenäos sattusin selleteemalisse vestlusesse oma paariaasta taguse hea sõbra ja tema poiss-sõbraga. Reaalelus Barbie ja Ken – ja see ei ole mõeldud ironiseeringuga, tõeliselt ilusad inimesed lihtsalt. Täiesti surmtõsise näoga ja öeldavat ise siiralt uskudes väitsin, et õnnelik saab olla ka 640 € palgaga. Siiani olen ju saanud ja ma olen õnnelik. Seega on võimalik. Minu vestluskaaslased panid mu väited tugevasti kahtluse alla, eks elustiil ja teenimisvõimalused ka erinevad. Kas õnn on ikka see, kui pead arvutama, mitu kuud peab koguma, et uued prillid saada, või nädalane haigus, kui see peaks ennast ilmutama, ptüi-ptüi-ptüi, sind kuuks ajaks keedukartulidieedile paneb. Vestlejanna ütles, et tema alla 4000 ei lasku, et see on see summa, mis tagab tema elustiilitaseme, kus ta saab nautida elu ja sellega seoses õnnelik olla. Nii raske kui mul seda ka tunnistada ei ole, MA OLIN KADE. Olin jah, kuigi ma tegelikult seda tõbe üldiselt ei põe. Ärgu lugeja siinkohal valesti aru saagu. Õnnelik saab olla igasuguse rahaga, tõsi, kuid milleks? Kui sisuliselt oleks võimalik elult võtta palju enamat, siis enamik inimesi, mina kaasa arvatud, lepivad laua pealt pudenenud raasukestega. Sai ootab laual. Siruta käsi ja võta. Õigemini roni laua alt välja ja võta. Ja ei tohi hoolida, et pea teeb mitmeid kordi tutvust laua põhjaga. Raasukeste üle võib ja ehk peabki tänulik olema, kuid oma koha laua alla oleme ise määranud.

Kes soovib, võib sinna ju jäädagi, vaba valik ju ikkagi, kuid kes mitte, sel on kõik võimalused saiaviil pihku haarata, ehk moosigagi.

Eks see ongi seesama, et ei tohi karta unistada - enamik inimesi keelab endale unistamise ja suured soovid (saia)

ja näebki ainult lauaplaati altpoolt (must lagi on meie toal).

Palun kas ma võiksin teile jagada armastust. Lihtsalt niisama annangi. Oota ma pööran pead, raputan natuke lakka ja sinu asi on peod alla panna. Terve pihutäis säravaid kilde, mis sa nendega peale hakkad see on juba sinu otsustada. On neidki, kes püüavad neid salaja nii, et ma ei näe. Ega ma ei pahanda. Energiatäppe jaguks kõigile ja jääks ülegi. Aga sinule pakun peoga. Puhun peale ja hõõrun eriti säravaks.

Seelik künnab õhku terve vao valgust ja pead pöörates lendab õhku järjekordne parv valgustäppe. Need lendavad laiali mööda tänavat jäädes kõikjale, kuid kahjuks mitte kauaks, eriti kiiresti kuhtuvad need, mil ebaõnne lennelda möödakäijate karmidesse kasukatesse ja küürus turjadele. Need, mis raagus viirpuusse takerduvad lindudele söögiks nende käsi käib paremini. Linnud kannavad neid edasi. Nii kaugele, et kogu maailm on neid täis. Kui hoolikalt vaadata siis leiab need üles ka. Ainult tahtma peab, aga seda ma õpetada ei oska. 

linn ja mida kõike seal sees on

Tunnistage ausalt üles, millal te viimati oma kodulinna vaatamas käisite. Ja ma ei pea siin silmas igapäevast trajektoori kodu-töökoht-toidukauplus. Vaid lihtsalt niisama. Mina käisin ja alles hiljuti käisin. Jaanipäeval nimelt. Mina põlise võrukana, ok enamjaolt eemal resideeruva võrukana peaks ja võiks ju iga detaili linnas tundma ja teadma, tatikana sai ju linn ristipõikipikutilaiuti läbi kolatud.
Arvestades nn gabariite pole see muidugi ka suurem asi kunsttükk, aga mitte see pole tähtis.

Ometi isaga linnas jalutades leidsime kohutava koguse ilusaid maju, mille olemasolu ma muidugi teadsin, kuid need olid lihtsalt majad. Tead küll see kollane maja Kreutzwaldi pargi ääres, noh see, mis Katariina tänaval esimene on. Kui palju kauneid pisidetaile, eendeid, puitpitsi jne. tegelikult need vanad linnaosad (ehk uued ka) sisaldavad ja mis paremal juhul saavad ülelibiseva pilgu osaliseks tavaliseks mitte sedagi. Nii krdi kiire ju kogu aeg. Muide mul ka. Ja ma ei heidagi mitte kui midagi ette, pigem on see kerge meeldetuletus, sest kõnealuses linnas olid mitmedki ilusaimad majad sellises seisus, et puhud ja kukub kokku seega tuleb vist teistmoodi kiirustada. Tuleb kiirustada vaatama.

Endaks olemine ja kurjad tegelased

Kõnnin mina nädalavahetusel linnas pisike seelikujupp ümber taguotsa, kontsad all, kotike näpu otsas ja nägu naeru täis. Ühesõnaga kõik on ilus ja ise olen rahul. Seda seni kuni kohtan beezide olevuste kurje pilke.
On ju arusaada kui sa inimestele ei meeldi ja kohe selliselt ei meeldi nagu oleksin neilt lapsepõlve kodu välja petnud või liitunud just äsja terrorivõrgustikuga. Ma ei võta sellist asja hinge, milleks, mul peavad sinna muud asjad ennekõike ära mahtuma aga hämmeldust tekitab küll. Kas osadel naisinimestel on nii igav emotsionaalne elu, et sobib ka suvalise tibi peale viha trollis või tänaval pidada, või olen ma nüüd tänu sellele, et kah nagu naissoost olevus ja mitte verinoore kuid siiski noorena potentsiaalseks ohuks või. Olge jummalast rahulikud mul pole plaaniski haaremit pidama hakata, et kõiki maailmamehi võrgutada tahaks ja erti just nende beezide olevuste valdusalas olevaid isendeid.
Jeerum küll nautige seda, mis teil on, 40-selt on ju see, mida 50-selt pole, ja samas 50-selt on see, millest 75-sena und võid ainult näha. Sellise mürgitamisega tapate ju ennast, mina naudin endaks olemist ikka edasi.

Pilt pärit http://favim.com/image/110664/