linn ja mida kõike seal sees on

Tunnistage ausalt üles, millal te viimati oma kodulinna vaatamas käisite. Ja ma ei pea siin silmas igapäevast trajektoori kodu-töökoht-toidukauplus. Vaid lihtsalt niisama. Mina käisin ja alles hiljuti käisin. Jaanipäeval nimelt. Mina põlise võrukana, ok enamjaolt eemal resideeruva võrukana peaks ja võiks ju iga detaili linnas tundma ja teadma, tatikana sai ju linn ristipõikipikutilaiuti läbi kolatud.
Arvestades nn gabariite pole see muidugi ka suurem asi kunsttükk, aga mitte see pole tähtis.

Ometi isaga linnas jalutades leidsime kohutava koguse ilusaid maju, mille olemasolu ma muidugi teadsin, kuid need olid lihtsalt majad. Tead küll see kollane maja Kreutzwaldi pargi ääres, noh see, mis Katariina tänaval esimene on. Kui palju kauneid pisidetaile, eendeid, puitpitsi jne. tegelikult need vanad linnaosad (ehk uued ka) sisaldavad ja mis paremal juhul saavad ülelibiseva pilgu osaliseks tavaliseks mitte sedagi. Nii krdi kiire ju kogu aeg. Muide mul ka. Ja ma ei heidagi mitte kui midagi ette, pigem on see kerge meeldetuletus, sest kõnealuses linnas olid mitmedki ilusaimad majad sellises seisus, et puhud ja kukub kokku seega tuleb vist teistmoodi kiirustada. Tuleb kiirustada vaatama.

Endaks olemine ja kurjad tegelased

Kõnnin mina nädalavahetusel linnas pisike seelikujupp ümber taguotsa, kontsad all, kotike näpu otsas ja nägu naeru täis. Ühesõnaga kõik on ilus ja ise olen rahul. Seda seni kuni kohtan beezide olevuste kurje pilke.
On ju arusaada kui sa inimestele ei meeldi ja kohe selliselt ei meeldi nagu oleksin neilt lapsepõlve kodu välja petnud või liitunud just äsja terrorivõrgustikuga. Ma ei võta sellist asja hinge, milleks, mul peavad sinna muud asjad ennekõike ära mahtuma aga hämmeldust tekitab küll. Kas osadel naisinimestel on nii igav emotsionaalne elu, et sobib ka suvalise tibi peale viha trollis või tänaval pidada, või olen ma nüüd tänu sellele, et kah nagu naissoost olevus ja mitte verinoore kuid siiski noorena potentsiaalseks ohuks või. Olge jummalast rahulikud mul pole plaaniski haaremit pidama hakata, et kõiki maailmamehi võrgutada tahaks ja erti just nende beezide olevuste valdusalas olevaid isendeid.
Jeerum küll nautige seda, mis teil on, 40-selt on ju see, mida 50-selt pole, ja samas 50-selt on see, millest 75-sena und võid ainult näha. Sellise mürgitamisega tapate ju ennast, mina naudin endaks olemist ikka edasi.

Pilt pärit http://favim.com/image/110664/

Eelmisel aastal pildile püütud tükk suveõhtut.

From Minu käsitöö värk blogis

Kõik roosid ma kingiksin sulle,
kaks käpikut lisaks veel saad.
Ei ole neist paremaid sulle
ka kevadel kanda neid saab.

/laula kõvasti ja valesti/

tegelikult neid kevadel, või, mis kevadel, õues ju vaat`et suur suvi, vist kanda ei saa, aga uhke olen küll enda üle, ikkagi esimesed minu kootud külmakaitsed. Lõngaks Patons Jet, vardad 2 ja poolesed. Kogust ei julge öelda, sest kaalu mul pole ja mingi suvaline number on ju sama hea kui mõni muu pakkumine.

Nagu kaks tilka vett

Kolimine, ikka jälle see kole sõna.
Aga seekord loodetavasti viimane.
Varasem blogi koondas endast käsitöö alal tehtut ja tegemata jätmisi, siinses kõike muud ka. Muuhulgas ka käsitöö blogi parimad palad. Elu lihtsalt on nii palju pakkuv, et teema blogi enam hästi ei toida, seeeeeeega.....

.... aga palun nii seda kui teist.

Nagu mul juba kombeks, muudavad mu käsitööd tegemise käigus sugu, värvi ja teab mida veel. Ehk siis plaanitu ei ole mitte üldse see, mis lõpuks välja tuleb, nii ka seekord : kavas oli teha rinna/koti vms lillekujuline märk, aga tuli hoopis Karl Marx Priit Pärna ettekujutust mööda.
NAGU KAKS TILKA VETT



Ja nagu näha alljärgnevast ei tule sellised asjad mitte haruharva. Ometi algas ju kõik nii ilusti, ehk siis ma tõesti üritasin tavalist puud joonistada. Aga ilmselt olen ma vaadanud aegade jooksul liiga palju Sõrmuste isandat (mis on muide täiesti tõsi), et igal puul on Enti nägu ees.