Palun kas ma võiksin teile jagada armastust. Lihtsalt niisama annangi. Oota ma pööran pead, raputan natuke lakka ja sinu asi on peod alla panna. Terve pihutäis säravaid kilde, mis sa nendega peale hakkad see on juba sinu otsustada. On neidki, kes püüavad neid salaja nii, et ma ei näe. Ega ma ei pahanda. Energiatäppe jaguks kõigile ja jääks ülegi. Aga sinule pakun peoga. Puhun peale ja hõõrun eriti säravaks.

Seelik künnab õhku terve vao valgust ja pead pöörates lendab õhku järjekordne parv valgustäppe. Need lendavad laiali mööda tänavat jäädes kõikjale, kuid kahjuks mitte kauaks, eriti kiiresti kuhtuvad need, mil ebaõnne lennelda möödakäijate karmidesse kasukatesse ja küürus turjadele. Need, mis raagus viirpuusse takerduvad lindudele söögiks nende käsi käib paremini. Linnud kannavad neid edasi. Nii kaugele, et kogu maailm on neid täis. Kui hoolikalt vaadata siis leiab need üles ka. Ainult tahtma peab, aga seda ma õpetada ei oska.