Endaks olemine ja kurjad tegelased

Kõnnin mina nädalavahetusel linnas pisike seelikujupp ümber taguotsa, kontsad all, kotike näpu otsas ja nägu naeru täis. Ühesõnaga kõik on ilus ja ise olen rahul. Seda seni kuni kohtan beezide olevuste kurje pilke.
On ju arusaada kui sa inimestele ei meeldi ja kohe selliselt ei meeldi nagu oleksin neilt lapsepõlve kodu välja petnud või liitunud just äsja terrorivõrgustikuga. Ma ei võta sellist asja hinge, milleks, mul peavad sinna muud asjad ennekõike ära mahtuma aga hämmeldust tekitab küll. Kas osadel naisinimestel on nii igav emotsionaalne elu, et sobib ka suvalise tibi peale viha trollis või tänaval pidada, või olen ma nüüd tänu sellele, et kah nagu naissoost olevus ja mitte verinoore kuid siiski noorena potentsiaalseks ohuks või. Olge jummalast rahulikud mul pole plaaniski haaremit pidama hakata, et kõiki maailmamehi võrgutada tahaks ja erti just nende beezide olevuste valdusalas olevaid isendeid.
Jeerum küll nautige seda, mis teil on, 40-selt on ju see, mida 50-selt pole, ja samas 50-selt on see, millest 75-sena und võid ainult näha. Sellise mürgitamisega tapate ju ennast, mina naudin endaks olemist ikka edasi.

Pilt pärit http://favim.com/image/110664/