Peeglisse mahub mu maailm

                                 

Mu ees on suur unenäopüüdja, milles kõikvõimalikud lindid-paelad ja kirivööd meenutavad mustrid. Ilusaim püüdja, mida näinud olen. Unenäopüüdja on mu peegel, kuhu takerdunud kõik mu ebailusad unenäod. Need jäävad võrkudesse kinni, igas sõlmes rabeleb üks, mis vabakslastuna õgiks korda ja suuremat süsteemi.

Paelte, lintide ja vöödesse haagivad ennast kõik positiivne, nii unes, kui ilmsi nähtud. Pärlites aga peegelduvad kõik päikesetõusud ja loojangud -kõikide maailmade ilu. Peegli ees juukseid  kammides korrastub kaos minu püüdjas, iga harjatõmme loob korda.

Iga harjatõmme kustutab sõlme. Nagu tuul puhuks laiali liiva iidse mandala pealt ja muster on igal hommikul, säravam, kui iial enne.

Mina olen oma maailma looja ja universum see asub mu peeglis.

Moosisaiast ja mustast laest

Kui palju on seost rahal ja õnnelik olemisel? Unenäos sattusin selleteemalisse vestlusesse oma paariaasta taguse hea sõbra ja tema poiss-sõbraga. Reaalelus Barbie ja Ken – ja see ei ole mõeldud ironiseeringuga, tõeliselt ilusad inimesed lihtsalt. Täiesti surmtõsise näoga ja öeldavat ise siiralt uskudes väitsin, et õnnelik saab olla ka 640 € palgaga. Siiani olen ju saanud ja ma olen õnnelik. Seega on võimalik. Minu vestluskaaslased panid mu väited tugevasti kahtluse alla, eks elustiil ja teenimisvõimalused ka erinevad. Kas õnn on ikka see, kui pead arvutama, mitu kuud peab koguma, et uued prillid saada, või nädalane haigus, kui see peaks ennast ilmutama, ptüi-ptüi-ptüi, sind kuuks ajaks keedukartulidieedile paneb. Vestlejanna ütles, et tema alla 4000 ei lasku, et see on see summa, mis tagab tema elustiilitaseme, kus ta saab nautida elu ja sellega seoses õnnelik olla. Nii raske kui mul seda ka tunnistada ei ole, MA OLIN KADE. Olin jah, kuigi ma tegelikult seda tõbe üldiselt ei põe. Ärgu lugeja siinkohal valesti aru saagu. Õnnelik saab olla igasuguse rahaga, tõsi, kuid milleks? Kui sisuliselt oleks võimalik elult võtta palju enamat, siis enamik inimesi, mina kaasa arvatud, lepivad laua pealt pudenenud raasukestega. Sai ootab laual. Siruta käsi ja võta. Õigemini roni laua alt välja ja võta. Ja ei tohi hoolida, et pea teeb mitmeid kordi tutvust laua põhjaga. Raasukeste üle võib ja ehk peabki tänulik olema, kuid oma koha laua alla oleme ise määranud.

Kes soovib, võib sinna ju jäädagi, vaba valik ju ikkagi, kuid kes mitte, sel on kõik võimalused saiaviil pihku haarata, ehk moosigagi.

Eks see ongi seesama, et ei tohi karta unistada - enamik inimesi keelab endale unistamise ja suured soovid (saia)

ja näebki ainult lauaplaati altpoolt (must lagi on meie toal).

Palun kas ma võiksin teile jagada armastust. Lihtsalt niisama annangi. Oota ma pööran pead, raputan natuke lakka ja sinu asi on peod alla panna. Terve pihutäis säravaid kilde, mis sa nendega peale hakkad see on juba sinu otsustada. On neidki, kes püüavad neid salaja nii, et ma ei näe. Ega ma ei pahanda. Energiatäppe jaguks kõigile ja jääks ülegi. Aga sinule pakun peoga. Puhun peale ja hõõrun eriti säravaks.

Seelik künnab õhku terve vao valgust ja pead pöörates lendab õhku järjekordne parv valgustäppe. Need lendavad laiali mööda tänavat jäädes kõikjale, kuid kahjuks mitte kauaks, eriti kiiresti kuhtuvad need, mil ebaõnne lennelda möödakäijate karmidesse kasukatesse ja küürus turjadele. Need, mis raagus viirpuusse takerduvad lindudele söögiks nende käsi käib paremini. Linnud kannavad neid edasi. Nii kaugele, et kogu maailm on neid täis. Kui hoolikalt vaadata siis leiab need üles ka. Ainult tahtma peab, aga seda ma õpetada ei oska.